Vaheseinte konstruktsioon. Vaheseinte liigid ja otstarve.

Peavaheseinad (avariivahe-seinad, veetihedad vahe-seinad) jagavad laeva vee- tihedateks sektsioonideks tagamaks laeva uppumatu-se. Kasutatakse piki- ja põikvaheseinu. Veetihedad vaheseinad kuuluvad laeva põhikonstruktsioonide hulka. Kõigil neil on laeva üldise tugevuse seisukohalt kanda tähtis osa toetades põhja, teki ja parraste kattesilluseid suurendades seega laevakere väändetugevust ja jäikust. Kuna põikvaheseinte servadele rakendub nimetatud kattesilluste reaktsioon, peavad nad olema küllalt jäigad ja nõtkekindlad. Avariijuhtudel tuleb vaheseinal vastu pidada ühe- poolsele vee rõhule, vee tasapind võib ulatuda ülemise tekini.

Selleks on vaheseina plaadistus toetatud vertikaalsete või hori-sontaalsete taladega – ribidega. Ribide suund valitakse nii, et kõrgeid ja kitsaid vaheseinu toestavad horisontaalsed ribid ja madalaid laiu vaheseinu – vertikaalsed. Seega saab kasutada lühemaid ribisid. Ribid valmis-tatakse nurk- või T-taladest. Ribide otsi teki, parraste ja põhja juures tugevdatakse kniidega. Talastiku pikisüsteemi korral püütakse vaheseina ribid kokku viia pikijäikusribidega. Kui see ei ole võimalik, paigutatakse vaheseina ribide kohale lühikesed lisajäikusribid, mis ulatuvad vaheseinast järgmise floori või kaareni. Talastiku põiksüsteemi korral peavad kniid ulatuma lähima floori, kaare või piimini. Tugevamaid, karlingsite all olevaid vertikaalribisid nimetatakse raamtugedeks. Tugevdatud horisontaalseid ribisid kutsutakse šelfideks. Diametraal- tasandisse paigutatakse eriti tugev raamtugi, mis kannab nimetust dokitugi.

Esimest vööripoolset veetihedat põikvaheseina nimetatakse vöörpiigi vaheseinaks (ka põrke- või löökvaheseinaks), kuna ta peab tagama laeva uppumatuse otsekokkupõrke korral. Sellest vaheseinast vööri poole jääb vöörpiik.

Laeva kõige tagumist veetihedat sektsiooni – ahterpiiki - eraldab muust laevast kõige tagumine veetihe vahesein ahterpiigi vahesein ehk peegelvahesein.Veetihedatevaheseintega eraldataksemasinaruum ja lastiruumid ning lastitsisternid.

Veetihedates vaheseintes ei tohi olla avasid ega läbipääse. Kui nendeta ei saa (näiteks masinaruumist väljuva võllitunneli tarvis), siis varustatakse see ava veetiheda uksega, mille konstruktsioon ei nõrgenda vaheseina ja mis on suletav ka kaugjuhtimise teel üla- tekilt või komandosillalt.

Tsisternide vaheseinad peavad pidevalt taluma tsisternis oleva vedeliku rõhku ja lööke vedeliku loksumisel. Seetõttu ehitatakse nad konstruktiivselt sarnaselt avariivaheseintega, kuid talastik ja plaadistus valitakse suurema tugevusvaruga.

Kergete vaheseinte abil eraldatakse üksteisest elu-, teenindus-, olme- ja muud ruumid. Nad ei pea olema veetihedad. Mõningatel juhtudel on nõutav hermeetilisus, kuid see ei esita nõudeid nende tugevusele.

Need vaheseinad püütakse teha võimalikult kerged, ribidena kasutatakse väiksema profiiliga latti või pulbtala. Tihti valmistatakse neid vaheseinu kergsulamist.

Viimasel ajal levivad aina rohkem volditud (gofreeritud) vaheseinad, mis ei vaja talastikku. Seega hoitakse kokku materjalis ja töökulus. Voltide suund valitakse põikvaheseinal olenevalt vaheseina kujust (enamasti vertikaalsed) ja pikivaheseinal enamasti vertikaalsed.

27. Süvatankid ja kohverdamid.

Date: 2015-12-11; view: 1655