CATEGORIES:
BiologyChemistryConstructionCultureEcologyEconomyElectronicsFinanceGeographyHistoryInformaticsLawMathematicsMechanicsMedicineOtherPedagogyPhilosophyPhysicsPolicyPsychologySociologySportTourism
KASUTATUD KIRJANDUSGIUSEPPE VERDI LAPSEPÕLV JA ÕPINGUD Referaat
Õpetaja: Eteri Parts
Tallinn 2014 SISUKORD SISSEJUHATUS. 3 1. Lapsepõlv. 4 2. Õpingud. 6 KOKKUVÕTE.. 9 KASUTATUD KIRJANDUS. 10
SISSEJUHATUS
Samal aastal, kui Saksamaal sündis Richard Wagner, sündis Itaalias Giuseppe Verdi (10. oktoober 1813 Le Roncole küla Parma lähedal – 27. jaanuar 1901 Milano). Ta oli sajandi teise poole suurimaid ooperiheliloojaid. Tänapäevalgi kuuluvad Verdi ooperid kogu maailma ooperiteatrite repertuaari põhifondi. Tema muusika oli itaallaste jaoks erilise tähenduseg, sest ta oli seotud vabadusvõitlusega. Ta oli rahvuskangelane, keda rahvas austas ja armastas. Muusikas pidas Verdi kõige tähtsamaks meloodiat. Tema meeldejäävad meloodiad on tihedalt seotud Itaalia rahvamuusikaga. Kogu elu ja eriti viimasel perioodil pani Verdi suurt rõhku libretodele (ooperi kirjanduslik alusmaterjal). Valis hoolega materjali, kasutas väärtkirjandust (Shakespear, Schiller, Hugo jt.).
26 ooperi kõrval on ta kirjutanud “Reekviemi”1874 oma sõbra kirjanik A. Manzoni mälestuseks ja elu lõpuaastatel 4 vaimulikku koorilaulu.
Verdit iseloomustas erakordne nõudlikkus enda vastu, suur energia ja tahtejõud, erinevalt Wagnerist oli ta väga tagasihoidlik. Elu lõpus tegeles palju heategevusega: näiteks asutas Milanosse vanade muusikute puhkekodu.
1897. aastal suri tema teine abikaasa laulja Giuseppina Strepponi. Verdi suri 1901. aastal, ta maeti oma naise kõrvale muusikute puhkekodu kalmistule Milanos.
Lapsepõlv
Sõdadest ja välismaisest agressioonist vaevatud talupoegade el oli tollal väga raske. Võõramaised sõjaväeosad vägivallatsesid, jätsid järele ahervaremeid ja painavat hirmu ning rahva niigi troostitu saatus muutus sellest veelgi ängistavamaks. Murederikas oli ka Verdide elu. Isa viletsast sissetulekust piisas neljaliikmelise perekonna hädavaevaliseks äraelamiseks, vanemail olid käed tööd-tegemist täis, peaaegu omapead jäetud Giuseppe kasvas inimpelgliku ja endassesulgunud lapsena. Aidates ema kodustes töödes, täites isa poekeses müüjakohustusi ning hoolitsedes nõrgamõistusliku noorema õe Giuseppa eest, jäi poisike õige kauaks kooliõpinguist kõrvale (Roncoles kooli polnud) ning tema üksluist lapsepõlve aitas sisustada külaelanikelt ja rändpillimeestelt kuuldud muusika. Pühapäeviti veetis poisike tunde väljakul mängiva puhkpilliorkestri muusikat kuulates. Kõige suuremat naudingut aga pakkusid talle külakiriku oreli võimsad helid. Kohalike tavade kohaselt pidi Giuseppe juba seitsmeaastaselt jumalateenistuste ajal kooris laulma ja kirikuõpetajat abistama.
Otilde;pingud
Kolmeaastase stuudiumi kestel omandas Giuseppe spineti- ja orelimängu alused sedavõrd, et ta raugastunud kirikuorganisti aeg-ajalt jumalateenistusel asendas ning 11-aastaselt tema järglaseks sai. Kuna rahva poolt armastatud tilluke muusik samal ajal Busseto linnakoolis käis, tuli tal pühapäeviti ja pühade ajal igasuguse ilmaga viie kilomeetri pikkust maad mõõta ning saadud töötasu õpinguile, toidule ja peavarjule kulutada. Kaheaastase koolipõlve tarkusi – arvutamist, lugemist ja kirjutamist – väheseks pidades õppis Giuseppe kohaliku kanooniku Pietro Seletti juures ladina ja itaalia keelt ning kirjandust.
Verdi kui isiksuse ja muusiku kujunemisel mängis valitsevat režiimi tauniv ning itaalia vabadusvõitluse ideesid kalliks pidav Barezzi suunavat osa. Ta kasvatas ja süvendas noorukis tolleaegse väikekodanlase, käsitöölise ja talupoja iseloomuomadusi – tööarmastust, kohusetunnet ja distsipliini. Religioosne skepsis, inimestevaheliste suhete asjalikkuse ja täpsuse hindamine, vastastikuste kohustuste range arvestamine ning samuti veendumus pideva ja visa töö vajalikkuses saatis Verdit kogu elu. Enda vastu äärmiselt nõudlikuna oli ta seda ka teistegi suhtes. Ümbritsevast keskkonnast ammutas Verdi ka inimelu erinevate külgede loomuliku, temperamentse, sageli võib-olla kareda, ent kirgliku ja jõulise kujutamisoskuse. Noore sõbra õpinguteprotsessi kulgu igati soodustav Barezzi lubas Verdil oma tütre Margherita oivalist Viinist toodud klaverit kasutada, mida Giuseppe ka hoolsasti tegi. Tublide pianistivõimetega neiu ja tulevase helilooja klaveriduetid kõlasid ühingu kontserditel õige sageli, ühiselt veedetud ajast ja harjutustundidest aga sai alguse tihe sõprus, mis pikapeale sügavaks vastastikuseks kiindumuseks kujunes. Giuseppe otsustati saata Milaanosse edasi õppima. Barezzi energilisel kaasabil eraldas linna hoolekandeühing Monte de Pietà talle väikese stipendiumi, millele vastutulelik Barezzi omapoolse rahasumma juurde lisas. 1832. aastal vahetas Verdi elukoha ning see tõi tema ellu uue ja väga olulise etapi. Just siin tabas Verdit suur pettumus. Õppeasutus, mis hiljem saatuse irooniana Giuseppe Verdi nime kandma hakkas, keeldus teda vastu võtmast. Eksamikomsijon eesotsas direktor Francesco Basiliga ei tabanud tahumatus, karmis ja arglikus talupojas imet, neid häiris vale käteasetus klaverimängimisel, kontrapunkti mittetundmine ning kunstnikupärase välise lihvi puudumine. Kuna üheksateistkümnes eluaasta ületas määrusekohase normi, soovitati tal linna muusikute hulgast eraõpetaja otsida. Seda Verdi tegigi. Ta leidis juhendaja helilooja Vincenzo Lavigna (1776-1836) näol, kes tol ajal töötas „La Scalas“ pianisti ja kontsertmeistrina ning oli hea lauluõpetaja. Lavigna võimaldas Verdil tasuta käia ooperietendustel ning võib oletada, et siin tulevase teatri helilooja dramaturgilisele haardele alus pandigi. Stuudium Lavigna juures edenes hästi. Verdi õppis harmooniat, kontapunkti ja fuugat, tutvus Palestrina, Corelli, Haydni, Beethoveni ja noore Mendelssohni loominguga, uuris põhjalikult Mozarti ja itaalia koomilise ooperi partituure. Innukalt kuulas Verdi Rossini, Bellini ja Donizetti oopereid, külastas Milaano teatreid ning filharmooniaühingu kontserte ja orkestriproove. Ühel Haydni oratooriumi „Maailma loomine“ proovidest, millel ka Verdi maestro Lavigna soovitusel viibis, ei ilmunud ükski kolmest dirigendist kohale. Esinejad muutusid kannatamatuks ning ühingu president Pietro Massini, julgemata ise vokaalpartiid saata, pöördus Verdi poole palvega piinlikust situatsioonist päästa. „Piisab, kui mängite lihtsalt bassi,“ ütles ta. „On täiesti loomulik, et ta ei usaldanud tundmatu muusiku prtituurlugemise oskust,“ meenutas hiljem helilooja. „Kuid olin just õpinguid lõpetamas ning orkestripartituur ei suutnud mulle hirmu nahka ajada. Kiiresti suundusin klaveri juurde ning alustasin proovi. Mäletan selgesti iroonilisi muigeid, millega isetegevusalased mind vastu võtsid. Minu noor nägu, kõhetu kuju, vilets riietus – kõik see sisendas vähe austust. Ent kuidas see ka polnud, proov jätkus ning ma ise läksin hoogu. Ma ei piirdunud enam saatega, vaid hakkasin vasaku käega mängides paremaga dirigeerima. Proovi lõppedes tehti mulle igast küljest komplimente... Pärast seda juhtumit usaldati kontserdi juhatamine minule. Esimesel avalikul esinemisel oli selline menu, et kontserti aadlike klubi suures saalis korrata tuli.“
KOKKUVÕTE
Verdi üksluist lapsepõlve aitas sisustada külaelanikelt ja rändpillimeestelt kuuldud muusika. Pühapäeviti veetis poisike tunde väljakul mängiva puhkpilliorkestri muusikat kuulates. Kõige suuremat naudingut aga pakkusid talle külakiriku oreli võimsad helid. Teada saanud Giuseppe soovist õppida muusikat hankis isa pojale vana katkise spineti ning Le Roncole vana organist Luigi Baistrocchi andis Giuseppele noodiõpetuses ning klaveri- ja orelimängus esimesed juhendid. Verdi kui isiksuse ja muusiku kujunemisel mängis valitsevat režiimi tauniv ning itaalia vabadusvõitluse ideesid kalliks pidav Barezzi suunavat osa. Ta kasvatas ja süvendas noorukis tolleaegse väikekodanlase, käsitöölise ja talupoja iseloomuomadusi – tööarmastust, kohusetunnet ja distsipliini. Giuseppe otsustati saata Milaanosse edasi õppima. Kahjuks õppeasutus, mis hiljem saatuse irooniana Giuseppe Verdi nime kandma hakkas, keeldus teda vastu võtmast. Eksamikomsijon eesotsas direktor Francesco Basiliga ei tabanud tahumatus, karmis ja arglikus talupojas imet. Ta leidis juhendaja helilooja Vincenzo Lavigna (1776-1836) näol, kes tol ajal töötas „La Scalas“ pianisti ja kontsertmeistrina ning oli hea lauluõpetaja. Lavigna võimaldas Verdil tasuta käia ooperietendustel ning võib oletada, et siin tulevase teatri helilooja dramaturgilisele haardele alus pandigi. Esimest korda esines Verdi Haydni oratooriumi „Maailma loomine“ proovil, kui ükski dirigentidest ei ilmunud kohale ning Pietro Massini, julgemata ise vokaalpartiid saata, pöördus Verdi poole palvega piinlikust situatsioonist päästa. Proovi lõppedes tehti talle igast küljest komplimente. Samuti pärast seda juhtumit usaldati kontserdi juhatamine temale.
KASUTATUD KIRJANDUS
2. Imbi Kull ja Ophelia Tuisk, „Muusikaajalugu“, Tallinn: „Valgus“, 1988 3. http://et.wikipedia.org/wiki/Giuseppe_Verdi 4. http://www.hot.ee/ainult1/muusikaosaII.doc Date: 2016-01-05; view: 1504
|
1813. aasta sügisel tuli Parma-lähedasse Busseto linnakesse kõrtsmik ja poepidaja Carlo Verdi, et oma tillukest, 10. oktoobril ilmavalgust näinud poega Giuseppe Fortunato Francesco nime all sünniregistrisse sisse kanda. Kuna Itaalia oli tollal Napoleoni keisririigi ülemvalitsuse all, tehti vajalikud märkmed prantsuse keeles ning nii Busseto kui ka Le Roncole külakiriku ülestähendustes seisab Giuseppe asemel võõrapärane Joseph.
Tulevase helilooja sünnikoht – Le Roncole – kujutas endast üheainsa tänava ja kahesaja elanikuga väikest küla, mille asukad põllunduse, siidiusside aretamise ja veinivalmistamisega ülalpidamist teenisid. Lombardia vana linna Busseto vahetu naabrus tõi siia kaugemalt pärinevaid käsitöölisi ja haritlasigi, kellest paljud Carlo Verdi trahterile au andes peremehega meelsasti juttu puhusid. Vestluste põhiteemad – austerlaste ülemvõimu ja itaalia patriootide rõhumist sajatavad pahameeleavaldused – aga jätsid mõtliku ning oma vanuse kohta erakordselt tõsise Beppe hinge sügava jälje.
Kord olnud muusika võlujõud sedavõrd lummav, et ta kogu maailma ja eeskätt muidugi oma „ametialased“ kohustused hoopis unustas, paatrile püha vee ulatamata jättis ning oma hajameelsuse pärast pühalt isalt nii tugeva müksu sai, et ta altaritrepilt alla veeres ning meelemärkuse kaotas. Kui vanemad pojalt verevalumite kohta aru pärisid, kuulsid nad kaebuste asemel ühtainust kirglikku soovi: õppida muusikat! Palve võeti kuulda, isa hankis vana katkise spineti ning Le Roncole vana organist Luigi Baistrocchi andis Giuseppele noodiõpetuses ning klaveri- ja orelimängus esimesed juhendid.
Ka Verdi muusikalised arusaamad ja muljed avardusid. Nii nagu paljudes teistes itaalia linnades, tegutses ka Bussetos filharmooniaühing. Professionaalseist muusikuist koosnev orkester andis linnaväljakuil regulaarseid kontserte, saatis sissesõitnud ooperitruppide etendusi, ühingu president aga – kohalik toiduainete- ja veinikaupmees ning flöödimängija Antonio Barezzi – aitas metseenina muusika arengule jõudumööda kaasa. Carlo Verdist lugupidav mees märkas tema sihikindla ja karakterilt tugeva poja andekust, avas talle oma maja uksed, andis kontoris tööd ning võimaldas maestro Ferdinando Provesi juures õpinguid alustada.